29. september – rand ja karbid

Täna siis viimane päev, lendame homme väga vara hommikul. Käisime seega korra veel S’Arenal rannas. Alguses vabu palapaseid ei olnud ja sättisime end puu alla liivale istuma, aga kohe varsti vabanes üks ja kolisime sinna. Käisime ujumas, snorgeldamas ja vedelesime niisama.

Tagasiteel tegime tee ääres peatuse kohas, kus tundus, et võib teokarpe ja muud mere äärest leida. Karpe oli siin igas suuruses ja sadu, aga peaaegu kõigis elanikud sees. Kuna meile juba üks karbi sees olev krabi sattus, siis seekord proovisime enne veenduda, et kedagi pole kodus. Mõned sellised leidsime, mis tundusid seest ja väljast kuivad. Nad pidi pea välja pistma kui neid peos natuke soojas hoida, mõned sellisel teel veel välistasime. Leidsime sealt ka igasuguseid muid karpe ja ilusaid kive.

 

Karbid, kõigis ilmselt pisikesed erakvähid sees.

Sõitsime koju edasi ja Pirje hakkas neid karpe siis liivast puhtaks loputama. Selgus, et vee peale ikka aktiveeruvad paremini ja kõigist 8-st koonuselisest karbist ajasid end koivad välja.

Mõtlesime, et mida kuradit me nende krabidega (täpsemalt on nad erakvähid) nüüd peale hakkame. Oleks siis veel üks, aga kaheksa lausa. Mõtlesime, et kuna nagunii plaanisime jalutama minna, siis teeme väikese kõrvalepõike siinsesse randa ja laseme krabid vabadusse. Seni saime neid laua peal jälgida ja isegi filmida pisut. Päris toredad on.

Siis sättisime end jalutama ja kui krabid vabastatud käisime natuke poodides ja jalutasime niisama. Ühes poes tuiskas äkki keset poodi umbes grillvorstisuurune ja suht sama värvi taksikutsikas. Tuli kohe Pirje jala juurde ja viskas end selili, et tema kõhtu sügaks. No loomulikult ei saa ju väikse nunnu koera patsutamisest keelduda.

Edasi läksime inglise pubi stiilis söögikohta, et õhtustada (külmik on meil suht tühi, ainult mõned jogurtid ja natuke apelsinimoosi on veel). Kui parajasti söömist lõpetasime, hakkas vihma tibutama ja seejärel lausa lahinal kallama. Tänavatel voolasid jõed ja räästadest tuli survedušš. Ei jäänudki  muud üle kui tellida üks juustukook ja õlu ja veel natuke paigal istuda. Lõpuks jäi vihm siiski järele ja saime kuiva nahaga koju. Kahjuks olime jätnud rannarätikud ning –riided rõdule „kuivama“. Rätikutest väänasime ikka korraliku koguse vett välja.

Nüüd läheme magama ära ja hommikul lennukile.

28. september: Arta ja Cala Ratjada

Meie suurejooneline plaan sõita ühte kindlasse kohta mere äärde kuuvarjutust vaatama läks täiesti nässu puhtalt seetõttu, et kuu paistis rõdule kenasti kätte ja seega sättisime ennast tekkide sisse ja nautisime rõdult vaadet. Pilvi ega midagi polnud ja kogu varjutuse nägi ära. Samal ajal oli mere peal tugev äike, nii et meil lõi paar korda minutis taeva valgeks ja nii ikka paar tundi järjest. Müristamist ei kostnud, ainult välgutas. Meie tehnikaga seda väga hästi peale ei saanud, aga nägi välja samasugune nagu see netist leitud video.

Kuuvarjutus oli siin täielik ning lisaks veel eriline seetõttu, et langes kokku nn superkuuga – kuu oli maale kõige lähemal (viimati oli selline asi enne meie sündi). Täieliku kuuvarjutuse ajal päikesevalgus otse kuule ei paista, aga ümber maa pääseb veidi valgust ikka kuuni ning kuu on sisuliselt punane – päikeseloojangu värvi. Või nagu meile tundus, siis pigem võiks Marss umbes selline olla. Selline punane kuu oli taevas üle pooleteise tunni enne kui teisest servast jälle valgus kuule langema hakkas. 

Arta

Hommikul magasime jälle nii kaua kui tahtsime ja umbes 10 paiku ärkasime, sest väljas tuli krõbinal vihma. Vihm oli õnneks lühike ja kohe tuli ka päike välja ning suundusimegi Arta poole. Arta ei olnud sõitmiseks eriti mugav linn-kitsad tänavad ja üles- või allamäge. Parkisime auto siiski täpselt õigesse kohta: kohe kiriku lähedusse. Siis tuli veel ainult pikast trepist üles vantsida ja oligi vaade terve Arta katustele. Ühte värvi küll kõik, aga ilus. Peale kiriku ja vaadete seal linnas eriti muud polnud ja sõitsime edasi Punta de Capdepera tuletorni otsima. See on punkt, kust on kõige väiksem vahemaa teisele saarele, Minorcale. Selge ilmaga pidavat olema näha, aga meie sealoleku ajal küll paistis päike, kuid mere peal oli ähvardav tume pilv ja kostus müristamist. Majakas ise oli väga ilus ja sealkandi loodus ka.

 

Punta de Capdepera

Edasi sõitsime Cala Ratjada kuurortipiirkonda, seal on palju uhkeid hotelle ja maju aga meie läksime rannaäärset promenaadi vaatama/jalutama. Seal on promenaadi ja mere vahel sellised laavakivist tõusuveelombid, kuhu võib jääda sisse merest tulnud nodi. Laavakivi on sakiline ja terav ning plätudega oli seal väga paha ronida, aga leidsin siiski mõned ilusad mereklaasid ja ka ühe väga uhke teokarbi. Jackpot käes, läksime teepeale tagasi ja kuna ilm tundus ära keeravat, siis läksime auto juurde tagasi. Saime autoga vast paar meetrit sõita, kui esimesed piisad tulema hakkasid ja edasi tuli täispadukas. Meie tahtsime just kohalikku randa vaatama minna, aga kohale jõudes inimesed juba plagasid rannast, sest sadas ikka korralikult. Rand tundus läbi autoakna küll täitsa ilus.

Ilm paranemise märke ei näidanud ja seega hakkasime tagasi hotelli suunas sõitma. Teepäeal sadas ikka korralikult ja vahepeal sähvis välku ja vahepeal müristas niisama. Korra olime ka täitsa äikese piirkonnas kui nägime otse ees kolme välgunoolt maasse põrutamas ja mürin oli ka kohe tagantjärele. Hotelli jõudes selgus, et siin pole üldse sadanud, aga päikest ka eriti pole.

Täna plaanime juba pisut asju pakkida, et siis homme hommikupoole veel randa sõita ja õhtupoole siin kohalikus piirkonnas pisut jalutada ja kohvikut külastada.

27. september – pühad jubinad mäe otsas, rand ja äike

Tänaseks olime planeerinud vaikse ja rahuliku lebopäeva. Ärkasime siis kui tahtsime (mina tahtsin kell 8 nagu ikka) ja sõime rahulikult hommikusööki ning ei kiirustanud kuhugi. Enne lõunat tegime siiski hotellist minekut ja sõitsime siin lähedal asuva mäe otsa, kus on mingi kirik/klooster ja suur pühakuju. Meie läksime aga vaadete pärast ja vaated olid tõesti võimsad. Seal oli ka võimalus kasutada mündiga statsionaarset binoklit ja sellega nägime isegi meie hotelli enam-vähem ära. Natuke eemal teise mäeharu tipus asub suur rist, aga sinna juurde saab ainult jala ja eemalt oligi seda risti parem vaadelda. Sõitsime mäe otsast alla, haigutasin kõrvad lukust lahti ja suundusime tuttavasse s’Arenali randa.

 

Sanctuari de Sant Salvador

Täna oli isegi vabu varjualuseid ja päevitustoole ja saime end seega väga mugavalt sisse seada. Ujusime, Sten snorgeldas ja jälitas kalu. Isegi üht päris suurt erakvähki nägi mööda põhja sibamas. Olime hea mitu tundi ja kui kõht tühjaks läheb, siis kolme meetri kaugusel on rannakohvik, nii et isegi asju ei pidanud rannatooli pealt kaasa võtma. Kalamenüü oli pikk ja isuäratav, aga  ühestki sõnast aru ei saanud ja seega võtsime sõnastiku ja avastasime, et põhiliselt ei olegi need kalad vaid igast krevetid (gamba), kaheksajalg (pulpo), sinikarbid (mejillones) jne. Päris kindlasti oli kala atun ehk siis tuunikala, aga seda me ei tahtnud ja seega sõime hoopis veiselihaburgerit ja kohalikku baklazaanivormi tumbetit. Väga maitsev oli.

 

S'Arenal

Siis pikutasime veel natuke oma toolidel ja kui päike hakkas juba looja suunduma, siis pakkisime asjad kokku ja läksime poest läbi, et kuuvarjutuseks snäkki varuda. Poest tulles oligi kuu juba taevas, suur nagu juustukera. Hotelliukse taga nägime esimest sisalikku siin saarel. Täpsemalt oli tegemist gekoga ja see oli väga pisikene, umbes väikese näpu pikkune koos sabaga ja hästi peenikene.

 

Superkuu

Tulime hotelli rõdule istuma, et natuke viigimarju ja juustu süüa ja sangriat juua ja kuud vaadata ja saime lisaetendusena äikese. Meist u 15km kaugusel mere peal, aga meie rõdult on otsevaade välkude sähvimisele. Ilm on endiselt soe ja vaikne, vihma ega tuult pole, lihtsalt välk sähvib ja natuke on mürinat kuulda.

Tänavamelu ei lase ennast väiksest välgust sugugi häirida, praegu alustas oma karaokesetti vana hea Delilah-tüüp. Laulab endiselt ka soolopille kaasa :) Sõime siin sinki ja keegi oli singitüki maha pillanud. Ütlesin Stenile, et viska rõdult alla, küll mõni kass tuleb. Sten vaatas rõdult alla ja hakkas naerma-oligi mingi kollane kass rõdu all ootamas ja singitükk läks asja ette :) Kass sõi singi ära ja jalutas üle tee baari sisse.

Edasi plaanime teha väikese uinaku, et siis öösel minna kuuvarjutust vaatama. Kui pilve ei lähe.

26. september – Santanyi turg ja Palma

Ärkasime suht vara, et enne Palma külastamist Santanyi turult läbi käia ja veel viigimarju hankida. Turg oli endiselt head-paremat täis ja vorsti-juustu saab seal kenasti degusteerida ka. Ostsime viigimarju ja värskeid litšisid ehk hiina ploome. Polnudki neid kunagi värskelt söönud, sest Eesti kaubandusriiulitel on ainult kompott „litsid siirupis“ :). Eelmise turukülastusega võrreldes oli rahvast kordades vähem, sest me olime seekord väga varajased.

Siis sõitsime edasi Palma suunas. Parkisime auto mere äärde maa-alusesse parklasse, mis on kohe peaaegu katedraali kõrval. Katedraal on muidugi üle mõistuse võimas nii väljast kui seest. Seal saab sees sellise pisikese jubina kaasa, kus on kõrvaklapid küljes ja on nö audio-giid ja räägib infot kiriku erinevate osade ja värkide kohta. Selgus, et seest on kirik Gaudi poolt restaureeritud ja tema lisas sinna hunniku vitraažaknaid nii, et sees on kõik kena vikerkaarene.

Katedraal väljast, ees tehisjärv

Edasi läksime de l’Almudaina paleed vaatama, mis asub sõna otseses mõttes kiriku vastas (umbes paarikümne meetrine plats on vahel ainult) ja vahepeal õnnestus näha ka palee vahtkonnavahetuse lõppu. Palee ise on ka täitsa tore, hunnik veidrate näoilmetega gobelääne seinal ja natuke vanaaegset mööblit. Seal muidugi pilti teha ei tohtinud ja isegi käekotid valgustati läbi lennujaama-stiilis ja ise pidime läbima metallidetektori.

Katedraal seest

Palee vaadatud, läks kõht hirmsasti tühjaks ja vahetult enne näljasurma leidsime siiski vaba laua ühes kohvikus. Pärast sööki ostsime jäätisekohvikust veel kohalikku „nostalgiajooki“ ehk siis mandlipiim sidruni ja kaneeli ja jääpuruga. Mandlid ise olid ka jahvatatud umbes mannaterasuuruseks ja kokku tuli väga maitsev ja värskendav dessert. Nostalgiajook sellepärast, et kõik kohalikud mäletavad, kuidas nende vanavanemad neid pühapäeviti jäätisekohvikusse viisid seda jooki jooma või siis ise valmistasid.

Park tehisjärvega mere ja katedraali vahel

Edasi tegime väikese tiiru vana linnamüüri juurest ja seal on ka üks kena palmipark. Selleks hetkeks olid jalad juba täiesti läbi ja lugesime päeva lõppenuks. Siin kohtab vahel valgusfoori taga seisma jäädes tänavaartiste, kes siis ootavad, et autoaknast neile raha antakse. Ükspäev nägime Chapliniks maskeeritud tüüpi, hommikul üks žongleeris kurikatega tsirkuseratta peal suht kehvasti ja õhtul Palmast lahkudes tassis mingi tüüp oma tšello keset teed autode vahele ja tegi kiired poognad, kuni punane tuli põles. Talle isegi anti raha. Siis käisime kiirelt teepeal Carrefourist läbi ja hotelli basseini jahtuma.

Palma kõrgemalt vaadatuna

25.september – lebopäev

Täna oli plaanis lihtsalt rannas pikutada. Kõigepealt suundusime Cala Barcat otsima, sest kirjade järgi pidavat ilus rand olema ja küllaltki meie lähedal ka. Kohale jõudes selgus, et täitsa jama rand, polnud päevitustoole ega varjualuseid ja vesi oli ka sogane ja ei paistnud läbi. Seega läksime hoopis vanasse heasse Santanyi randa, rentisime palapase koos toolidega ja chill võiski alata. Ujusime ja pikutasime, Sten snorgeldas ja nägi taaskord kaheksajalga, lisaks palju muid kalu.

Cala Santanyi rand

Püsisime rannas umbes neli tundi ja siis tundus, et aitab küll. Poest läbi ja hotelli. Seitsme paiku õhtul jalutasime meie asula keskusesse, kus on palju restorane. Päike juba vaikselt loojus ja tänavalambid pandi põlema ning kõik oli väga ilus. Ilm endiselt väga soe ja kõik tänavad paksult lõbutsevaid turiste täis. Sõime kohalikku toitu taaskord (paella ciega ja röstitud piimapõrsas) ja nautisime niisama ümbrust. Peab mainima, et toidukogused on siin suured, paella toodi ikka panniga ette ja kõik ei mahtunudki sisse. Siis jalutasime tagasi koju. Kena 3km pikkune õhtune jalutuskäik.

restoranitänav

24. september – mäed!

Tänast päeva alustasime Inca linnast. Seal pidi neljapäeviti üks saare suuremaid ja paremaid turge olema. Jõudsime Incasse kella 11 paiku. See on üks suuremaid linnu siin, parkimiskoha leidmine võttis veidi aega ja pidime turutänavatelt veidi eemale parkima. Turg oli küllaltki pettumus; oli küll isuäratavat toidukraami, aga kuna Inca peaks olema saare nahatööstuse keskus, siis lootsime leida veidi isikupärasemat kraami kui Michael Korsi ja Calvin Kleini või Diesbl’i võltsingud. Turu elavaim moment oli üks kaupmees, kellel olid puuridega kõiksugu linnud ja looma kaasas: kanad, jänesed, kanaarilinnud, kalkunid, amadiinid ja miskipärast ka tavalised tuvid. Ostsime ühe kõrvitsapiruka (väga hea oli) ja sõitsime edasi mägede suunas.

Kohe Incast edasi hakkab ronimine mäkke. Kõigepealt on vaja üle saada Serra de Tramuntana põhiahelikust. Tee ronis mööda mäekülge männimetsade* vahel, ümberringi kõrged mäed. Tegime väikese Baguette-peatuse teeristil ja keerasime mere suunas Sa Calobra poole. Seda loetakse saare kõige erilisemaks teeks ja on aru saada, miks. Pärast teeristi ronib see veel veidi, olles kõrgeimad punktis ca 700m peal. Kuid siis algab pikk ja väga käänuline tee alla lahe juurde. Loendamatu arv nõelasilma kurve ning tee keerab ühes kohas isegi sillaga üle iseenda. Kohe ülevalt on näha allpool olevat teekäänud. Tee ise on väga hea ning täiega nauditav. Pirje nautis vaateid, mina jälgisin rohkem teed.

*Kirjutasime küll, et teeääres männimetsad, aga reaalsuse on need lihtsalt jändrikud männid kivide vahel ja püstloodis. Ei saa meie aru, kust nad neid kukeseeni ja riisikaid korjavad, mida turud täis on. Ka kõik Mallorca toitu puudutavad kirjutised räägivad, et oktoobris on seenehooaeg ja et kohalikud toidud on tihti seentega, aga ühtki seenele sobilikku metsa pole meie küll veel näinud.

Lõpuks jõudsime alla Sa Calobrasse ja parkisime auto ära. Siin all on kümneid busse ja hordides turiste. Kohe alguses on head vaated kõrgete kaljude vahel olevale lahele, tee ääres täiesti mõttetud ja mõttetult kallid söögikohad. Jalgtee läheb mööda lahe äärt veidi edasi, kuni jõuab pisikese jalakäijate tunnelini. Tunneli valgustus on ainult põrandas ja kohati veidi värviline. Tunnelist väljudes on veel mõned vaated ning kohe veel teine tunnel. Sellest läbi minnes jõudsime välja kahe kalju vahel oleva kitsa laheni, kus sai ka ujumas käia. Talvel jooksevad siia alla välja kaks mägijõge, aga hetkel on neist näha ainult mõned lombid. Suvel saaks mööda kuru ka ülespoole matkata, aga meil seda plaani ei olnud. Jalutasime tagasi parklasse ja hakkasime seda käänulist teed pidi tagasi üles sõitma – vägev kogemus mõlemas suunas. Kus tee peal vähegi võimalik kõrvale tõmmata oli, siis tulime välja ja nautisime vaadet.

 

tee Sa Calobrasse

Siin on tohutult jalgrattureid. Ma arvan, et me võibolla nägime neid täna samapalju kui kogu ülejäänud elu jooksul kokku, neid on siin teedel üles ja alla voorimas ikka kümnete kaupa. Mõnel oli küll poole tõusu peal selline nägu ees, et ta kahetseb seda.

Teeristile tagasi jõudes keerasime lääne poolt st Solleri suunas. Siin tee vahepeal tõuseb ja vahepeal langeb. Kahe mäeaheliku vahel on kaks päris suurt järve. Peatusime tee peal siin-seal vaatekohtade juures. Tee peal nägime aeg-ajalt lambaid. Sollerist sõitsime seekord lihtsalt mööda, järgmine koht oli Deia küla. See küla asub mägedes ja väga erinevatel tasapindadel, seda on siin ka paljudel postkaartidel kujutatud ning loetakse Hispaania üheks ilusaimaks külaks. Kuna see on üsna eraldatud koht, on see ka staaride lemmik (nt on siin maja Michael Douglasel, Andrew Lloyd Webberil ja Richard Bransonil). Me siin pikemat peatust siiski ei teinud ja sõitsime edasi Valldemossasse.

 

Mää!

See oli täitsa ilus linnake, isegi ilusam kui arvasime. Parklad on siin tasulised, aga üks proua andis meile oma pileti, kus oli veel 1,5 tundi parkimisaega järel. Jalutasime linna vahel veidi ringi – nagu ikka, siis kõik kohad sakslasi täis ja söögikohad tundusid siin väga suvalised (ja ägedamad olid siesta ajaks suletud). Aga linnake ise oli täitsa kena, ka veidi mägedele ehitatud ja siit olid mõned head vaated. Sõime burgerit ja sõitsime hotelli tagasi.

Tammetõrud, aga vist ei ole tamm?

23. september – buss, tramm, rong ja turg

Täna tegime siis sellise nalja, et ärkasime kell 5! Nagu hiljem selgus, oli see seda väärt. Plaan oli külastada saare üht ülerahvastatumat atraktsiooni. Masside vältimiseks startisime väga vara ning plaani parim osa on, et me läbisime marsruuti vastassuunas.

Teekord algas autosõiduga Palmasse. Saart pimedas näha on uus kogemus ja täitsa põnev. Väiksematel teedel siin valgustust ei ole, aga tee on nii perfektselt joonitud, et tulete valgusest piisab aru saamaks, kuhu tee keerab. Tunnike sõitu, parkisime auto maaalusesse parkimismajja, mis on lähedal rongi-bussi-metroojaamale. Seal läksime bussi peale, mis sõitis veidi alla tunni ning viis meid Palmast saare põhjaküljele Port de Sollerisse. Vanasti oleks buss pidanud mäestikuahelast mööda kitsaid käänulisi teid üle ronima, aga nüüd on ehitatud tasuline tunnel – pikkust 3,6 km ja võtab reisi kestusest ca 30 minutit maha.

Port de Soller

Port de Soller on väga äge koht. Asub üsna kinnise lahe servas ja praktiliselt igas suunas kerkivad kohe saare ühed kõrgemad mäed. Seal on sadade väikeste (ja mõnede suuremate) paatidega paadisadam, loomulikult hotellid ja kohvikud. Põhjus, miks me siia aga tulime on 1913. aastast tänaseni käigus olev trammiliin, mis kasutab siiani peamiselt originaal-vaguneid – ka meie saime ühega neist sõita. Tramm sõidab Port de Sollerist ca 5km tagasi saare keskosa poole – Sollerisse.

Tramm

Solleris jalutasime veidi ringi, ostsime kohalikke kooke ning sättisime siis end teekonna järgmisele sammule – 1912. Aastast käigus olnud rongiliin Sollerist Palmasse. Teekond on üle 27 km, läbib kokku 13 tunnelit ning võtab veidi üle tunni. Rong ise on tõeline retro-elamus, aga parim osa on kahel pool avanevad vaated mägedele (Serra de Tramuntana mäestik, mis jookseb pea terve saare põhjaranniku pikkuses) ja apelsinisaludele.

Kohtumine teise rongiga

Rongi ja trammi kohta lugedes selgus, et need on alati väga ülerahvastatud, inimesed peavad terve tee seisma ja vahel ei mahu isegi peale (ja järgmise rongini võib olla 2 tundi). Just sel põhjusel saigi vara hommikul bussiga Port de Sollerisse sõidetud. Saime väga rahulikult trammiga sõita ning rongis oli nii palju ruumi, et saime ümber istuda rongi teisele küljele kui seal parasjagu paremad vaated olid. Meile tuli Palma poolt kaks rongi vastu ja mõlemas seisid osad inimesed püsti, plaan õnnestus seega ideaalselt.

Jõudsime seega rongiga edukalt tagasi Palmasse. Kõigepealt külastasime kohalikku siseruumides asuvat turgu. Ilmselt kõige põnevam ja isuäratavam turg mida kunagi nähtud. Turg algas tohutult kirju ja ekstravagantse mereandide valikuga: oli nii pisikesi haisid, elus krabisid, rääkimata kõikvõimalikest kaladest, kaheksajalgadest ja muudest molluskitest. Sealsamas kõrval olid nö sushibaarid, kus said letist sushit valida ja seal leti ääres seda siis süüa – tooraine oli kohe kõrvalt võtta. Edasi tuli puuviljade osa – ka see valik on siin väga kirju ja värviline (ja keskmiselt ka päris odav). Varusime mõned viigimarjad. Lisaks sellele siis mitmed letid kus müüakse erinevaid kohalikke delikatess-vorste ning vinnutatud sinki, mida viilutatakse otse suurte kootide küljest (kilohinnad tihti üle 100 euro).

Turg

Edasi jalutasime Palma ostutänavatel (sest linna sellesse otsa me järgmisel külastusel ei pruugi sattuda); siin on palju inimesi ja igasuguseid poode,  muuhulgas nt väga suur Desiguali pood ning näiteks üks pood, mis müüs ainult Disney tooteid ja mänguasju. Tegime veel väikese tiiru ja läksime tagasi parklasse auto järele.

Teel tagasi peatusime väga suures Carrefour poes, kus juba ainult toiduosa läbi vaatamiseks läks...väga kaua – valik võttis silme eest kirjuks. Hankisime natuke toidukraami ja hakkasime tagasi liikuma. Palmas oli sel hetkel ca 26 kraadi. Silmapiiril oli näha halle pilvi ja auto temperatuurinäidik hakkas väga kiirelt kukkuma, näidates vahepeal isegi 13 kraadi. Ilmselt natuke paneb see mööda, aga hotelli jõudes sadas ja ilm oli tunduvalt jahedam. Praeguseks on vihm järele jäänud ja homseks lubab juba head ilma.

22. september – rand ja chill

S'Arenal rand

Täna kuhugi kaugele ei hakanud sõitma. Magasime nii kaua kui torust tuli ja siis läksime juba tuttavasse S’Arenal randa. Vabu palapaseid ei olnud, aga leidsime sama ranna kõrval ühe väikese liivase nurga, kus oli parasjagu varju. Sättisime sinnasamasse end maha ja käisime ujumas.

 

Erakvähk (mõõtkavaks plätu)

Üks 20cm pikkune kala arvas vist, et Pirje on söödav, sest ta hammustas teda kaks korda kannast :) Lesisime niisama ja korjasime kive. Käisin snorgeldamas ja nägin madalas vees põhjas üht roosat kivi või teokarpi ja korjasin selle kaasa. Siis vahetult enne välja tulemist nägin veel suuremat teokarpi ja võtsin selle ka kaasa. Siis tekkis tunne, et äkki on keegi karbi sees ka :) Lähemal uurimisel selgus, et mõlema karbi seest paistsid välja pisikesed jalad, st üliväikesed erakvähid olid sinna sisse kolinud. Proovisime neid välja meelitada, üks (väikese roosa karbi sees) üritas karpi teistpidi keerata, aga ei õnnestunud. Kätte me neid sealt igatahes ei saanud ja võtsime väikese minigrip koti sees kaasa.

Olime veel natuke aega rannas ja tulime siis hotelli tagasi. Ülejäänud päeva vedelesime niisama ja tegime homseks täpsemaid plaane. Krabid on siiani karbis.

Me ei ole siin veel kuigi kaua olnud, kuid õhtuti on tekkinud mingid kindlad sündmused. Istume alati rõdul, kui päike loojuma hakkab, siis mingi hetk läheb põrinaga põlema tänavavalgustuslamp, siis süüdatakse ka muud tuled ja üks eemal asuv hotell on iga päev erinevat värvi valgustusega. Kui juba pime on, siis hakkab üle-tee-baarist grill-liha lõhna tulema, teisest üle-tee-hotellist jällegi tuleb iga natukese aja tagant välja käruga „luigi“, kes viib või toob mingit sööki teisest majast. Kolmandast kohast tuleb aeg-ajalt keegi, kes teeb maailma suurimat kolinat, loopides klaaspudeleid taarakonteinerisse. Mitmel õhtul oleme kuulnud üht ja sama naljaka häälega meest karaoket laulmas, iga kord on tema repertuaaris ka Neil Diamondi Sweet Caroline. Vahel jalutab mõni kass aia peal ja üks õhtu tiirutasid kaks koersõpra majade vahel ringi. Ja ööliblikad tiirlevad ka igal õhtul tänavavalguslambi ümber.

21. september – kaljud ja teed

Täna võtsime esimeseks sihiks looduspargi S’Albufera, mis peaks olema Hispaania üks parimaid linnuvaatluskohti, kus on loendatud üle 800 liigi ja kus talvitub üle 10’000 linnu. Aga, et vahemaad olid seal suured ja täna oli väga palav ilm, siis vaatasime paar lindu ära ja liikusime edasi.

Alcudia linnamüür

 Järgmine punkt oli Alcudia linn, kus on ilmselt kõige rohkem säilinud Rooma ajast, sh osa linnamüürist. 250m ulatuses on võimalik kõndida müüri peal. Ühele poole avanevad vaated maastikule ja mägedele, teisele poole linnakatustele. Pärast müüril tatsamist tegime ühe varase lõuna ja jalutasime natuke linna vahel – ilus väike linn.

Edasi võtsime sihiks saare põhja- ja kirdepoolseima osa – Formetori poolsaare. Terve poolsaar on väga mägine ja peale mõningast autoga käänulistel teedel kõrgemale „ronimist“ jõudsime esimese vaateplatvormini – Mirador de Mal Pas. Sealt avanevad ilusad vaated saare põhjaküljele ning otse all olevatele lahtedele.

Seal läks tee edasi poolsaare lõpus oleva majaka suunas. Päris mitu kilomeetrit mägiteid, käänuliselt alla, vahepeal läbi tunneli, korraks meretasemele (seal on isegi mõni rand) ja siis lõpus jälle üles tagasi – tuletorn asub kalju otsas.  Neid vaateid ei ole mõtet sõnadega kirjeldada, eks osa on piltidelt näha. Ja osa jääb lihtsalt mällu.

Poolsaare otsast tagasi sõites tegime veel ühe kõrvalepõike, esimese vaateplatvormi juurest keerab tee veel kõrgemale mäkke. Seal on kunagi piraatide märkamiseks ja nende eest hoiatamiseks püstitatud torn Talaia d’Albertcutx, kust on juba 360-kraadine vaade kogu ümbritsevale alale.

Päev oli juba pikk, seega otsustasime hotelli poole tagasi sõita. Tegime peatuse Manacori supermarketis ja varusime süüa.

.

20. september – kodukandi tuvastamine

Täna oli rahulikum päev, otsustasime meie hotelli lähiümbrust (st Cala D’or piirkonda) jalgsi uurima minna. Me asume sisuliselt selle piirkonna serva peal, aga paar tänavat edasi on juba ridamisi suveniiripoode ja kauplusi. Kohe ühest esimestest poodidest saime mõned suveniirid ning Pirje sai „maailma kõige ilusama käekoti“.

See on ikka väga turistipiirkond, aga et enamuses on siin sakslased ja teisel kohal ilmselt britid, siis ei ole nad üldiselt häirivad. Ja kui mõni on häiriv või kell 12 hommikul nii purjus, et ei jaksa kõndida (jep), siis võib kindel olla, et nad räägivad vene keeles. Piirkonna keskel on palju erine

vaid tänavarestorane igas stiilis mis mahutavad sadu inimesi – õhtul on suurem osa neist ilmselt ka täis.

Porto Cari

Jalutasime „kesklinnast“ läbi Porto Cari poole, mis on väga uhke jahisadam. Tee peal sattusime ilusale kohale, kuhu saab autoga ligi ning mis võiks olla hea piknikukoht. Jahisadamas olid üksteise kõrval reas väga suured (ja ilmselt kallid) kaatrid. Nautisime veidi vaadet ja hakkasime tagasi jalutama, ilm oli päris palav. Tagasi jõudes arvutasime marsruudiks ca 5km.

Jahutasime end korraks konditsioneeriga ning istusime siis rõdule lugema (Sten Lonely Planetit ja Pirje lugerist Troonide Mängu). Juba kella 4st päike enam otse rõdule ei paista ja seal on väga mõnus istuda. Me oleme kolmandal korrusel ja ümbritsevate majadega võrreldes veidi rohkem mäe otsas, seega on siit väga hea vaade. Katust rõdul peal ei ole, seega õhtul saab tähti vaadata :)

Täna rohkem kuhugi ei lähe, hakkame just õhtust sööma ja hilisemaks on meil veel viigimarju, Serrano sinki ja kohalikku juustu snäkitaldriku jaoks. Ja Sangriat. 

19.sept- turg ja rand, sekka pannkooke ka.

Täna oli plaanis kõigepealt Santanyi turgu külastada. Toimub see kolmapäeviti ja laupäeviti ja pidi olema kõige parem turg Mallorcal üldse. Parkisime kuhugi kõrvaltänavasse ning suundusime sagina poole. Algul tundus täielik pettumus, sest müüjateks olid hispaanlase kohta liiga tumeda nahaga tüübid, kelle lettidel laiutasid ainult Michael Korsi võltskäekotid ja iPhone vidinad. Riietest ka ainult hiina odavkraam. Siis selgus, et veits valel tänaval olime. Õige tänav oli paksult rahvast täis ja oli põhjust ka: müügiks oli kõike maitsvat-suured päikesekuivatatud tomatid, kohalikud singid/vorstid, oliivid, juustud, igast sorti juurvilju ning puuvilju. Ostsime viigimarju, mis maksid siin 8,90 kg, meil eestis on tavaliselt 23 euri kg ja on sellised kärbatanud ja kahtlased. Täna õhtusöögisnäkk meil siis viigimarjad kohaliku Grimalt juustuga ja serrano singiga. Jee! Käisime veel väiksemates poekestes, kus müüdi taaskord erinevaid soolasid, maitseaineid, mandliõli jne.

Edasi suundusime Santanyi randa, mis pidavat asuma suht kuristiku põhjas, ja ma juba eeldasin ilget treppi, aga tegelikult sai autoga kenasti alla sõita ja parkla oli täitsa lähedal. Ujusime veidi ja siis otsustasime puhata nagu valged inimesed ja rentisime palapase koos kahe lamamistooliga. Siis oli eriti mõnus chillida, Sten käis snorgeldamas ka, aga nägi „kõigest kalu“.

Es Pontas

Mingi hetk läks kõht tühjaks, kuid rannabaaris tekkis keelebarjäär-siinkandis räägitakse põhiliselt kaht keelt: hispaania ja saksa. Meie ei oska eriti kumbagi :) Siis läksime otsima Es Pontase võlvi. On selline looduslikul teel tekkinud kaljukaar vees. Et seda imet näha, tuli veidike maad mööda kivist pinnast allapoole laskuda ja kuna sel tuult ei olnud, siis oli kohe eriti palav, aga vaatepilt oli seda väärt. Sealt eemalt paistis ka Cala Llombardsi rand, kuhu me üleeile ei pääsenud parkimiskohtade nappuse tõttu.

Edasi läksime Portopetro linnakesse, mis pidi olema vana kaluriküla. Tegemist oli väga armsa unise (no siesta seal oli parajasti) linnakesega, kus sõime pannkooke kohaliku vorsti Sobrassadaga. Saab jälle nimekirjast maha tõmmata. Jalutasime ja vaatasime ilusaid jahte sadamas. 

Portopetro jahisadam

Järgnevalt oli plaanitud Cala Mondrago rand, mis asub kohalikus rahvuspargis. Parklas selgus, et rahvuspargis on kolm randa ja esimeseni neist on 680m kivist rada. Päike kõrvetas hirmsasti ja otsustasime selle ranna vahele jätta. Ega siin rannad otsa ei saa õnneks :)

Siis tegime veel kiire poeskäigu ja tagasi hotelli. Selgus, et saime täna veidike päikest ka. Mina (Pirje) olen hetkel laiguline nagu poole keetmise pealt ära karanud vähk.

18. september: koopad ja safari

Drachi koopad

Täna ärkasime 8st, et jõuda varakult draakonikoobastesse (Cuevas del Drach). Kell  10 algab seal esimene igatunnine ekskursioon ning oli lootust, et sellel on veidi vähem rahvast kui hilisematel. Koopad on hiiglasuured ning kõik nüansid on valgustusega väga ilusti esile toodud. Mõnes laes on palju peenikesi stalaktiite, nagu nõelapadi. Siin-seal on väikesed järvekesed. Koobastiku lõpus on selle suurim vaatamisväärsus – 170m pikkune järv. Selle äärde on ehitatud istumispingid ning järvel toimus muusikaetendus. Kogu koobas lasti pimedaks ning järve tagumisest otsast ilmusid välja valgustatud paadid ning hakkas kostuma muusikat. Muusikud istusid esimeses paadis (väike klaver, viiul ja tšello), alustati Pachelbeli Kaanoniga. Pärast 10-minutise kontserti lõppu sai minna kas jalgsi koobaste lõppu või üle selle koopajärve paadiga. Me istusime õnneks sellise koha peal, et saime kohe esimese paadi peale J Täiega vägev koht ja äge elamus.

Portocristo

Järgmine peatus oli kohe lähedal asuv Portocristo mereäärne linnake. Parkisime auto ära, jalutasime ringi ja kinnitasime veidi keha. Väga ilus linn, väike rannake koha linnatänavate kõrval ning jahid kai ääres reas.

Sealt edasi sõitsime safari loomaaeda. Nagu nimi ütleb, siis loomaaia suurim atraktsioon on suur ala, kus kõik loomad on lahtiselt. Seal vahel lookleb asfalttee, kus sõidab kohalik väike turistirong, aga saab ka oma autoga sisse sõita – meie valisime viimase. Mitut sorti kitsed, antiloobid, sebrad, ahvid, jaanalinnud – kõik olid seal vabalt jalutamas, vahel jooksid meie eest üle tee. Pärast läbisõidetavat osa on veel väike tavaline loomaaed – lõvid, täpilised India elevandid, kaelkirjakud, väikesed alligaatorid, flamingod, leemurid. Proovisime aaradega juttu puhuda („’ola“ ja „hallo“) ja okassead olid päris uudishimulikud. Tallinna omad jooksevad alati sisse peitu, aga need tulid väikese värava juurde nuusutama...üks üritas hammastega tabalukku eest ära kiskuda.

Sebrad akna taga

Edasi sõitsime Manacori, Majorica tehasepoodi. Majorica on kohalik kunstpärlite valmistaja. Väidetavalt on tootmise viimases etapis ka mingi looduslik komponent, mis neile läike annab, aga see pidi firmasaladus olema. Me olime koobastest ühe vautšeri kaasa saanud, millega sai tasuta ühe pisikese pärliripatsi. Käisime veel teisel pool teed olevas supermarketis, kust õnnestus kaneeli ja sidruniga maitsestatud mandlipiima saada.

Päeva viimane planeeritud peatus oli Cala S’Arenal rand Portocolomis. Lonely Planeti sõnul pidi see kohalike eelistatud rand olema, aga tundus, et seal on enamus sakslased. Väga mõnus rand palapaste ja kohvikuga. Käisime mõlemad kõigepealt korra ujumas ja siis tuli snorgeldamisvarustus ära proovida (Curacaolt ostetud). Pirje veel ütles, et siin pole niikuinii midagi vaadata. Nii kui pea vette sain, kohe jackpot – kaheksajalg! Vesi polnud seal kaht meetritki sügav ja rand oli sealsamas. Istus kivi peal, ilmselt pidas mind kiskjaks. Liikus teise kivi kõrvale ja üritas endale liiva peale kühveldada. Hiljem hakkas mööda merepõhja edasi vonklema...vahepeal peatus ja ajas jalad laiali. Läks liiga sügavasse vette ära, ilm oli natuke pilves ja enam hästi ei näinud teda. Rohkem ei jälitanud. Ranna servas nägin veel suuremate kalade parve (umbes latika mõõdus). Istusime seal veel veidi niisama ja käisime siis poolsaare lõpust vaadet nautimas. Seal on üsna kõrge kaljuserv, kuhu on väga ilusad majad ehitatud. Tegime veel ühe poepeatuse ja sõitsime hotelli tagasi.

Meie Fiat Panda

 

tundmatu lille pilt

17.september: rannad, kuhu ei saanud ja veider söök

Uni läks ära veidi enne kaheksat ja kobisin rõdule lugema, päike oli siiski nii ere juba, et ilma päikeseprillita lugeda ei saanud. Siin meie hotelli kandis on kõik majad nii valged ja see teeb valguse eriti tugevaks. Muidu siin on majad enamasti sellised roosakasbeezid, kõik ühte värvi ja väga ilusad.

Hommikusöögiks hankisime alt „pagarilt“ mingit toredat keerusaia, mis maitses nagu meie viini saiake oleks kringliks keeratud ja croissanti. Ensaimadastest oli ainult silt alles taaskord, aga teised saiad olid ka maitsvad ja teistmoodi, kui harjunud. Nad ise ütlevad, et seda tainast ei saagi mujal teha, sest mereõhk kergitab neil siin kuidagi eriliselt. Ensaimadase saime ühest teepeale jäävast kohvikust, ja midagi väga erilist ei tundunud, sest meil oli ilma täidiseta variant, muidu pannakse selle sisse mingit janti ka nt kõrvitsamoosi.

Esimene peatuspunkt oli valitud soolapood. Ilma naljata-siin on suured soolatehased ja soolaväljad (salinas). Merevesi juhitakse õhukese kihina maa peale ja lastakse ära aurata, alles jääb soolakiht, mis masinatega kokku korjatakse ja traktoritega hunnikusse viiakse. Siinne sool pidavat olema mineraalirikkam ja seega tervislikum. Osa sellest soolast korjatakse mingitmoodi käsitsi ja kuna terakesed on pisikeste lillede moodi, siis nimeks sellel Flor de Sal (lillesool või soolalill vms). Siis segatakse seda erinevate toredate maitsetega ja pannakse purki ja saab osta. Meie ostsime näiteks Chilli-apelsini soola, musta oliivi soola ja ka väga põnevat hibiskusesoola, mis on lillat värvi. Kõike sai poes degusteerida ka.

Soolaväljade juures peatudes oli õhk kergelt soolakas ja hingasime seda siis hoolega sisse-tasuta soolakamber ju. Jälgisime natuke aega soola kühveldavaid kopamehi ja arvasime, et neil on küll kopsud kenasti terved kindlasti. Aga traktorid olid neil küll suht läbi roostetanud samas...

Siis sõitsime Cala Pi ranna suunas. Tegemist on sellise pisikese rannaga, kuhu läheb 147 astmeline trepp. Kuna ilm oli väga kuum, rannas ei olnud mingit varjulist kohta, siis me läksime sinna suht vaate pärast ja ei hakanud alla ronima. Vaade oli muidugi super.

Siis pidime minema Es Trenc randa, mis peaks olema siin üks vähestest nö kariibi-stiilis randadest: pikk liivariba ja mitte kaljude vahel. Es Trenci ranna parkimisalale sõit maksis 6 euri, kuid viimasel hetkel märkasin silti Red Flag (punane lipp) ja kui küsisime, mis nad sellega mõtlevad, siis öeldi, et no swimming. No 6 euri eest ennast lihtsalt praadima minna ka ei olnud mõtet ja keerasime otsa ringi.

Seejäärel suundusime Cala Llombardi randa otsima - ranna leidsime, aga parkimiskohta mitte ja seetõttu otsustasime jälle edasi sõita.

Selle aja peale oli kõht täitsa tühi ja tegime peatuse Cala Figueras, mis on väga kaunis jahisadamaga kuurort.  Leidsime ühe vähestest söögikohtadest, mis kell 16 lahti olid ja tellisime fideua mixta (jällegi meie sööme-ära-nimekirjas). Pidavat olema paella moodi, aga riisi asemel nuudlid ja siis kana ja sealihaga ja mereande ka. No eeldasime, et on mõni krevetikribu, mille Sten saab siis minu taldrikusse sokutada. Reaalsuses toodi lauda suuuur pannitäis sööki (umbes 5-6 normaalset portsu), ettekandja kühveldas taldrikusse etteheitva pilguga vähilise ja vähemalt 15 cm suuruse kreveti, lisaks igasugused sinikarbid ja muud molluskid, mis nägid välja umbes nagu kollane kõrvatropp. Kõike seda tuli siis seal lahti murdma ja ära koorima hakata. Meie ei olnud vähki ega krevetti eluski koorinud, aga enam-vähem saime hakkama ka.  Sinkarbi sisu oli üllatavalt maitsev. Kondid oli muideks sees ka kanaliha tükkidel ja ka selgroo leidsin taldrikust. Paella puhul on see täitsa tavaline muideks. Ainult paella ciega (tõlkes pimeda mehe paella) on ilma kontideta. Nuudlid ise olid kenasti safranised ja päris maitsvad.

Kõht sai väga täis ja otsustasime, et rohkem edasi ei seikle ja tulime hoopis hotelli suunas, käisime läbi veel suurest supermarketist, kust leidsime kohalikku juustu ja mandlihalvaa moodi asja nimega turron. Nüüd istume rõdul, kirjutame blogi, sööme juustu (päris pikantne) ja halvaad ning joome kokteili. Taustaks räuskab mingi purjus tüüp karaoket. Laulab Delilat ja samaaegselt kõiki instrumente. Siganaljakas. Tähed paistavad peakohal ja on hästi hästi soe.

Boonusküsimus: kes teab, mis imelikud marjad need võiks olla? 

16.september: saabumine ja „see ei ole koolibri“

Ärkasime kell 1 öösel, käbe lennujaama, veidi üle 4 tunni lendu ja olimegi kohal Palma de Mallorca lennuväljal. Kell kohaliku aja järgi 7.30 hommikul. Saime kätte auto (pisike Fiat Panda, aga nunnu) ja alustasime sõitu Cala d’Ori suunas, kus asub meie öömaja. Maastik tundub juba praegu väga ilus, teeääres on madalad roosad kivimajad ja kiviaiad, vahepeal kulgeb maantee lausa kahe kiviaia vahelt.

Sõita oli umbes 50 km, ja kohale jõudes külastasime enne ka üht keskmise suurusega toidupoodi, et veevarusid ja söögivarusid täiendada. Hinnad tunduvad siin täitsa mõistlikud (1,5l mineraalvesi 0,45 € ja suur röstsai 1€ jne.)  Poes oli erinevate näoilmetega kalavalik ja samuti muid krabisid/kaheksajalgu. Meie esialgu kaheksajalga ei ostnud, vaid ostsime chorizo vorsti ja mandlimoosi.  Hakkas silma, et igasugu rohelist lehtsalatikraami saab siin osta kaaluga, mitte potis või valmispakitult nagu meie poodides. Juurviljaosakonnas olid kohe suured kastid värsket rohelust täis ja plaanime meiegi seda edaspidi võileiva peale krõmpsutamiseks osta. Kaaluga saab siin osta ka rohelisi tooreid (no mitte purgis ja vedelikus vaid puu otsast tulnud) oliive ja kastaneid.

Leidsime hotelli kenasti üles ja sel ajal kui hotelli juures tuba ootasime, nuusutasime erinevaid lillepõõsaid, üks roosa asjandus lõhnab nagu kirsi-kokakoola ja üldse on siin selline magus lõhn õhus. Võibolla ka seepärast, et meie hotelli allkorrusel on pagaripood.

Lillepõõsas märkasime üht tiibadega elukat, esimene mõte, et pirrakas mesilane. Siis tundus, et oi koolibri ju hoopis. Vaatasime ikka tükk aega, et kui väike võib üks linnukene olla...

No ja siis nägime lähemalt ka ja nokk ei olnudki nokk vaid hoopis lont, selge, et ei olnud koolibri. Pärast netist uurides selgus, et mingi ööliblikalaadne. Paneme pildi ka.

Tuba on meil mõnus ja suur. Eraldi magamistuba ja nö elutuba koos kööginurgaga ja suur suur rõdu, kus on toolid ja päikesevari. Vaade on super ja kohalik rand paistab ka puude vahelt.

Käisime vaatasime ka hotelli basseini üle, mis on mõnusalt jahe/värskendav.

Siis passisime natuke toas, et väljas veidi jahedamaks muutuks ja tegime plaane, kuhu järgnevatel päevadel suunduda.

Kell sai 17, väljas näitas ikka 26 kraadi, aga otsustasime ikka õue minna ja kohalikku randa uurida. Väljas oli ikka täiega palav ja rand muidugi väga palju allamäge ja siis veel pikk trepp. Muidu siuke pisike tore rannake kaljude vahel, aga päris rahvast täis. Sten tegi kiire ujumise, vesi oli mõnus. Siis istusime niisama natuke ja hakkasime üles tagasi vantsima-täitsa lõpp kui väga ülesmäge see kõik on. Eks temperatuur mängis ka rolli.

Siis vaatasime meie hotelli all asuva poekese/pagaripoe üle. Pagarindusele viitas seal ainult üks niru saialett, kaugelt kehvem kui meil suvalises supermarketis. Aga väidetavalt peaks sealt saama ensaimadasid, mis on meie Mallorca-sööme-ära-nimekirjas. Täna õhtuks oli küll ainult silt alles, aga homme hommikul läheme luurele.

Nüüd panime turbonuudlid (heh heh surnujuuksed) tõmbama ja siis sööme terrassil õhtust.

Koju tulles vaatasime uuesti termomeetrit ja see tõbras oli 27 kraadini läinud jälle.